Rootsi "Sommarstuga" on parim puhkemaja
Mainige sõna sommarstuga (suvemaja) igale rootslasele ja on tõenäoline, et see kutsub esile pildi punasest valge kaunistusega suvilast, mida ümbritseb loodus. See on peaaegu kindlasti vee lähedal – Rootsis on peaaegu 100 000 järve ja üks Euroopa pikimaid rannajooni, mis on täis tuhandeid saari. Tõenäoliselt on ümberringi palju puid – enam kui kaks kolmandikku Rootsi pinnast on kaetud metsaga. Sees on tõenäoliselt disain ja sisekujundus maalähedane, rõhuasetusega kergetel ja looduslikel materjalidel.
Rootsi suvilatraditsioon sai alguse 19thsajandil, kui Rootsi industrialiseerus ja linnaelanikkond kasvas kiiresti. Ülemklassi rootslased, kes soovivad pääseda rahvarohkest ja reostusest, ehitasid Stockholmi saarestikus ja teistes rannikualades suuri veeäärseid suvekodusid avarate kinniste verandadega.
Nagu 20th sajandi koitis, paranenud majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused koos ühistranspordi arenguga võimaldasid rohkematel inimestel unistada puhkemaja omamisest või rentimisest. Kaheksatunnise tööpäeva kehtestamine 1919. aastal tagas vaba aja, millele järgnes 1938. aastal seadusandlus, mis nägi ette kahenädalase puhkuse, mis järk-järgult suurenes järgnevate aastakümnete jooksul viie nädalani.
Koos nende arengutega arenes välja uus vaba aja veetmise kontseptsioon ja kasvas kiiresti populaarsus. Erinevalt jõukate suurte suvevilladest on sportstuga (spordimaja) oli mõeldud lihtsaks. Tavaliselt koosnes see suurest kaminaga toast (tavaliselt ainus soojusallikas) ja magamisalkovist või väikesest magamistoast, lisaks põhikööginurgast, kõrvalhoonest ja tööriistakuurist. Rõhk oli loodusesse sukeldumisel ja tervislikul kehalisel tegevusel.
“Ei tohiks olla kõiki linna mugavusi, parkettpõrandate ja sooja ja külma veega. See on mõttetu,” kirjutas Gustaf Odel, üks selle teerajajatest sportstuga liikumine, 1938. aastal. "Vastupidi, asjad peaksid olema primitiivsed, kuid praktilised. Tuleks lõõgastuda ja elada võimalikult loomulikult. See on võlu."
Sõjajärgne majandusbuum tõi kaasa vastava puhkemajade omandi kasvu. Paljud inimesed ehitasid oma suvilad ise, järgides raamatute nõuandeid ja diagramme. Hiljem muutusid tavaliseks paneelmajad, mis laiendasid juurdepääsu veelgi. Termin sportstuga asendus järk-järgult lõõgastavama kõlaga sommarstuga, või fritidshus (vabaaja kodu) aastaringsetele suvilatele.
Enamik sportlane värviti kas punaseks valge ääristusega või pruuniks roheliste aktsentidega. Idee väikesest punasest valgete ääristega suvilast oli rootslaste kujutlusvõimet haaranud 20. aasta algusesth sajandil, suures osas programmi kaudu, mis andis rahalist toetust töölisklassi peredele oma kodu ostmiseks või ehitamiseks, mida julgustati värvima punaseks. Klassikaline värv on tuntud kui Faluröd (Falu punane) ja tekkis Dalarna provintsis Falunis asuvate vasekaevanduste kõrvalsaadusena. Esmakordselt kasutati seda hoonetel keskajal, kui kirikud värviti punaseks, et tekitada illusioon, et need on valmistatud kallitest tellistest. Järgmiste sajandite jooksul kasutati punast värvi, et anda kallis välimus kõigele alates paleedest kuni usu- ja sõjaväehooneteni. Tootmistehnika paranedes ja punase värvi odavnedes levis selle kasutamine kuni 1900. aastate alguseni Faluröd oli igal pool.
Paralleelselt arenes välja linnaeraldiste aedade kontseptsioon, mida tuntakse kui koloniträdgårdar, levinud läbi Rootsi. Algne aiakrunt arenes kiiresti, hõlmates a pisike maja—suurus on rangelt reguleeritud — mõeldud meenutama traditsioonilist maamaja. Üldjuhul elektrit pole ja vett saab ühiskraanist. Ööbimine on tavaliselt lubatud maist oktoobrini. Koloniträdgårdar on endiselt väga populaarsed, ootenimekirjad kestavad nüüd aastaid, isegi aastakümneid. Neile, kes on õnnelikud, et saada krundi, pakuvad need haljasalad omamoodi mini-sommarstuga kogemus – suvine kogukond ja koht, kus igapäevasest linnaelust põgeneda.
Rootsi valitsuse statistikaagentuuri andmetel on enam kui poolel elanikkonnast nüüd juurdepääs mingisugusele puhkemajale. Viimastel aastakümnetel on piir nende vahel fritidshus ja tavalised eluruumid on muutunud üha hägusemaks, kusjuures paljud endised sommarstugor mida kasutatakse aastaringselt ja millest saab samade mugavustega alaline elukoht nagu iga teine kaasaegne kodu.
Sellegipoolest klassika sommarstuga omab Rootsi südames jätkuvalt erilist kohta. Västmanlandi piirkonna turismiarendaja ja turundaja Åsa Stanaway meenutab suvesid tema juures vanavanemate suvila marjakorjamise, murumängude, varahommikuste jalutuskäikudega kastemärjas rohus ja suplustega metsajärv. «Suvilas olid kaltsuvaibad, mis lõhnasid seebi järele. Voodid olid kitsad ja krigisesid; tekk oli mõnusalt raske,” mäletab ta. Kui tegemist on sommarstugor, ütleb ta: "See on mõte lihtsast elust ja ühtekuuluvusest, mis köidab."
Jälgige House Beautiful'i Instagram.
